Põliskoda on pühendunud põliste traditsioonide, esivanemate tarkuste ja taigade, tervenduste ja kunstide, looduse, hiie- ja pühapaikade ning animistliku ja šamanistlike tarkuste säilitamisele ja kasutamisele. Siin järgime loodusseaduseid ning rütme ja sellega sobituvat eetikakoodeksit.

Siin saab abi ja juhatust nii keha, hing kui vaim, siin toimub põline tervendus, rituaalne töö, esivanemate traditsioonide, šamanismi, animismi ja oma väe tundmaõppimine, õnnistused, oraaklitöö, elu juhatuse ning hingetee leidmine. Saab juhatust oma südame teel nii individuaalselt kui ka gruppidena.

Rahutul ajal meie maailmas, mis avaldub võimu ihas, moraalsete väärtuste degeneratsioonis ja looduse hävitamises meie endi kahjuks – on äärmiselt oluline taastada meie kontakt loodusega, taas realiseerida Ürgse Maaema ja meie oma Ussirahva põlised väärtused ning meie kõigi  omavaheline seotus.

Põliskoja eesmärk on, et nendesse vanadesse traditsioonidesse põimitud sügav tarkus omaks meie tänapäeva elus tähendusrikast kohta.

Ühel ammusel ajal olin ma elurajal, mille ma murdsin ise, tegin elus täieliku kannapöörde, sest teisiti enam ei saanud. Ma rändasin esivanemate kutsel, toel ning juhatusel, otsisin oma paika siin Ilmaruumis ja vastuseid oma küsimustele.

Ühel külmal talvel, kui olin leidnud justkui varjupaiga vaikuses ja eemal kõigest vanast läksin ma kondama. Uskudes, et tõde võib leida ainuüksi vaikuses, võtsin kaasa sületäie puid ja kõndisin üksinda metsa ilma ühegi inimeseta enda kõrval. Süütasin metsas lumel tule, mis tantsis pimeduses, kuid ükski teine ​​tulekuma ei vastanud sellele. Pikalt tuld vaadates uinusin keset talve ja metsa. Võib-olla nii tunduski hea.

Kuid mets ei lubanud üksinduses eksleda. Ilmaruumil olid omad plaanid ja otsused, et pean olema teistele vajalik ja kasulik. Metsaisa saatis mind äratama Susi.

Susi leidis mind lumisest metsast, kustunud lõkke ääres magamast. Ta ei teinud häält, sest hundid ei raiska niisama hingeõhku. Läbi uneuima tajusin, et ta nuusutas mind ja hingas mulle näkku. Arvasin, et minuga on kõik, kuid kuskilt kuklast kuulsin esivanemate hääl, et hirm on sageli tõe esimene märk. Susi ei tulnud minu elu lõpetama, vaid seda tagasi pöörama, sinna kuhu mind vaja.

Ta sundis mind ärkama ja endale järgnema. Aeglaselt tõusin segaduses istuli, tundsin märja hundikarva lõhna ja ajasin end üles. Samm-sammult, hingetõmme hingetõmbe järel astusin Susi jälgedesse. Tema vari kõndis mu kõrvale. Vahepeal tuli ta lähemale, siis läks kaugemale kuid tema kohalolek tuletas mulle meelde, et ükski olend, isegi mitte see, kes näeb varjudega ja varjatud maailma, ei kõnni kunagi üksinda.

Sel ööl kuulsin oma esivanemate kutset, sõnu ja rütmi, mis oli ühtlane nagu Maa südametuksed. Mõistsin, et keegi polnud mind hüljanud. See Susi tuli mind koju juhatama. See heleda karvaga  Susi. Iidne hunt, kes täidab maa ja esivanemate tahet.

Sellest ajast olen järgnenud Susile ja hõimu vanadele tarkustele. Susi hakkas end igal pool mulle ilmutama, märke saatma. Iga aastaga olen läinud sügvamale esivanemate väe ja taia juurde, hakanud taas mäletama. Mäletama, kust ma tulen ja seisma maa väel, mis mind kannab. Ma austan Elu. Pean oluliseks hinge ürgseid teid, ning esivanemate väetarkuse edasiandmist õpetuste ja riituste kaudu. Olen täna siin, et pakkuda sellele maailmale oma nägemust ja vanu riituseid selleks, et aidata luua harmooniat inimese ja looduse vahel ning luua rahu kehas ja hinges.

Huntidelt on inimesel väga palju õppida. Hunt on metsiku ja puutumatu looduse sümbol. Hunt on põline ja ürgne. Hunt loob tasakaalu. Hundielu oluline osa on rituaalid. Kui mõistame hundi kohta metsas, mõistame ka looduse toimimist üleüldiselt. Hunt on meie looduse pärisosa ja ta on loom, kes on kõige enam mõjutanud inimeste keelt ja kultuuri ja kes on osake meie rahvapärimusest. Räägitakse hundist ka kui ökosüsteemi tugiliigist – suurkiskjatena nad küll toituvad teistest loomadest, kuid ühtlasi pakuvad elu enamatele liikidele. Nad hoiavad ökosüsteemi kontrolli all.  Pole ühtegi teist looma, kes oleks loodusmaastike kujunemist rohkem mõjutanud kui hunt.

Hunt on väga hea vastupidavusega, sitke ja äärmiselt nutikas. Hunt on ellujääja. Ta on julge oma hõimu ja territooriumi kaitsmisel teiste huntide eest. Susi aitab luua tasakaalu erinevate maailmade vahel, kaitseb keda vaja.

Ürgvaimu juhatus ja uudishimu on ajanud mind aga uurima, mida tähendab olla ise hundilaadne. Ma tean, et on palju inimesi, kes samamoodi tunnevad.

Kõneldakse, et Suur Valge Susi oli põlisrahva vaimse kaitsja sõnumitooja. Hele karvkate ja öötähtedena säravad silmad tegid Valge Susi, südame teel olijate kaitsjaks. Ta ilmus siis, kui hõim oli ohus. Vanades legendides öeldakse, et ta pole lihtsalt loom, vaid esivanemate vaimu ilming – kartmatu, vaba ja lojaalne. Mõned ütlevad, et ta on kaitsja või esivanem, keda oleme oodanud.

Valge Hundi mütoloogiat leidub paljudes kultuurides üle maailma. Väidetavalt on tal tervendav jõud ja ta suudab oma välimust ning kuju soovi korral muuta. Valge Hunt on sümboliseerinud jõudu ja võimu, samuti vaimu puhtust.

Kõneldakse ka, et Valge Susi on püha, usu, armastuse ja lojaalsuse kaunis sümbol, valguse valvur ja hingede hoidja, kes meid siin maa peal valvavad. Neid unenägudes näha on endeline märk.

Usuti, et Valge Hundi hingeõhk võib külma õhu käes surma põhjustada, kui see kedagi otse ja ilma igasuguse hoiatuseta ründab.

Kõneldakse, et need, kes vaatasid Valgele Susile silma, said õnnistuse julguse ja tarkusega, kuid ka märgi, et nad peavad elama kooskõlas looduse ja põliste seadustega.

Võib-olla, kui sul on julgust astuda metsa pimedusse, tunned ka sina Suure Valge Susi säravat pilku, kes on küll vanade aegade vaikne kaitsja, aga alati kohal nende hingedes, kes oskavad põlistaiga uskuda.

Nii on pärast eluskohtumisi, tulnud Susi tulnud minu väeloomaks, teejuhiks ja kaitsjaks.

Kui Valge Susi rändaja läheduses liigub, annab see märku, et esivanemate Põlisvägi kutsub teda tagasi.
Tagasi oma hõimu juurde. Tagasi oma elu eesmärgi juurde. Tagasi oma hinge juurde. Tagasi juurte juurde. Tagasi korra juurde, mis hoiab Ilmaruumi tasakaalus.